Eesti Vabariik saab kohe 104 aastaseks ja tahaksin pühendada seda eelmist aastat ühele albumile, mis tegelikult tuli välja 4 aastat tagasi.

Erki Pärnoja album «Saja Lugu» on rikkalik vaade Eesti ajaloo ning kultuurile. Kuulates sellest albumist üks minu lemmiklugudest «Paganamaa» (ja selle introt) paneb mind mõtlema ühe konkreetse kunstiliikumisele, mida on hiljuti Eestis ja ka Eestist välismaisel kultuurilevitamisel näha.

Eesti on oma 30 aasta taasiseseisvumisest rohkem läänestanud ning sellevõrra võtnud ka sihiks põhjamaise kultuuri. Pean silmas Keiu Virro kommentaari «Saja Lugu» kohta:

«Pärnoja muusikas on mingit sisemist helgust, rikkust ja lootust. Või vähemasti sisendab see mulle sellist tunnet. Elujanu kumab läbi ka siis, kui muusika on ise põhjamaiselt minoorne.»

Eestlastena oleme elanud läbi paljuid hämaraid aegu. Läbi nõukogude, vene aja. Oleme olnud paljude riikide mõjusfääris. Kuid selline põhjamaine minoorkõla, nii minoorselt kui ta võib kõlada, kõlab isegi pigem optimislik. See lõik võib tunduda labaselt cliché, aga siin on ikkagi mingi iva.

Pärnoja on ise ka kirjutanud oma mõtteid sellest albumist ning üks tema mõte oli kuulaja tajuks teel olemise liikumist — mingis suunas liikumist. Isiklikult mõtestaksin seda kasvõi meie riigi taassündi läänemaailmas. Läbi nende raskete aegade oleme siin: optimistlikult iseseisvad, tugevad ning paganama Soome-Ugri rahvusest!

Selles seisnebki meie uus kunstiliikumine. Kaasaegsed, erilised, looduselähedased ning põhjamaised.